2022
Rahulik Ilu, ARS projektiruum, Tallinn
Laenates näitusele pealkirja kolleegilt, kes selliste sõnadega muu jutu sees Rauli eelmise näituse (‘Ideaalmaaillmad’) töid iseloomustas, valmistasin ja leidsin näitusele komplekti töid, mis ühel või teisel moel selle kaksikheeliksi mõjul pikema aja vältel moodustusid. Mõiste klammerdus külge, ei raputanud ennast tööpealkirjana välja ja nõudis tähelepanu. Kujundid, vormid ja helid pöörlevad rahuliku ilu gravitatsiooniväljas ja otsekui küsiksid, mis on nende võimalus ajal, mis on tegelikkuses rahutu, ebakindel ja kaduv.
Näitus muudab ARSi projektiruumi totaalseks keskkonnaks, kus sisalduvad visuaalsed ja helilised impulsid püüavad külastajat häälestada nö. rahuliku ilu lainele. Ruumi keskel on neli heeliumiga täidetud õhupalli, mis vibreerivad oma resonantssagedusel ja täidavad ruumi madalsagedusliku heliga, ruumi nurkades asuvad kõlarid mängivad ruumis komponeeritud mittesünkroniseeritud heliriba, mis katkematult kogu näituse aja töötab. Näituse ettevalmistusperioodi jooksul sündinud esitletaveks visuaalseteks teosteks on videoprogramm, mis koosneb väikestest mõnekümne sekundi pikkustest vinjettidest. Suureformaadilised mustvalged fotod pargipuudest ja hotellitoast pigmentprindina, mis on pildistatud tasafilmile ja koostatud installatsiooniks koos sulgpatjadega, niisamuti retušeeritud kontaktkoopiad negatiividest, mis esitlevad samblkakogumit ning väike raamitud foto jäätunud luigesulgedest moodustavad analoogvisuaaliseeria. Kuueteistkümnest graafilisest lehest koosnevas seerias on serigraafiatehnikas trükitud portreed kunstniku pereliikmetest nende omavahelises kattuvuses ja sümbioosis. Lisaks on galeriis võimalik kasutada liitreaalsuse funktsiooni, mis esitleb kunstniku poolt erinevatest kohtadest kogutud reaalseid objekte, mis on fotogrammeetriliste vahenditega digitaliseeritud. Külastajad saavad objekte galeriisse valida ja nendega galeriist enda tarbeks vajadusel pilte teha. Näituseaja jooksul kanti ruumi heli üle katkematu voona raadfiokunstikanalisse LokaalRaadio (lokaalraadio.ee)
2022
mem: interference, Villa Elisabeth, Berliin
Projekti "David Tudor - Unexpected Territories" raames, mille kuraatoriteks olid Carsten Seiffarth ja Markus Steffens (Singuhr Projekte), esitleti Berliinis Villa Elisabethis heliinstallatsiooni kolmele paraboolile ja heeliumõhupallile kahes kõrvuti asuvas ruumis. Kümne päeva jooksul esinesid ja pidasid loenguid ning viisid läbi töötubasid Composers Inside Electronics (CIE) liikmed John Driscoll ja Phil Edelstein ning Paul DeMarinis, lisaks Julie Martin, You Nakai, Matt Rogalsky, Michael Johnsen, Mats Lindström jt. David Tudori loomepärandi mõtestajad, eksperdid ja kaasaegsed. Programmi kõrval esitleti ka heliinstallatsioone, mis ühel või teisel moel tõukusid David Tudori loomingust.
David Tudori kunstilist pärandit iseloomustab keskendumine eksperimentaalsusele, eriti rõhuga kohaspetsiifilistele mitmekanalilistele pikkadele live-esinemistele ja asjaolu, et need olid kõik unikaalsed. Paljud allesjäänud "partituurid" või tehnilised märkmed olid olulised ainult helilooja enda või väiksearvulise abipersonali jaoks. Elektroonilisi seadmeid kasutati ja käsitleti Tudori poolt, justkui need oleksid elusorganismid ning Tudor pidas helisündmust alati elavaks organismiks, millel on oma elu. Isegi komponeeritud teost muudeti, kui Tudor leidis, et see ei vasta tema ootustele konkreetses ruumis, nagu juhtus mitmete Merce Cunninghami tantsukompanii etenduste puhul erinevates mängupaikades. 'Rainforesti' sarja live-kompositsioonid kestsid tundide kaupa. Teoseid iseloomustab ühe kuulamispunkti puudumine. "Ma lasen tal end mängida nii palju kui võimalik, aga kui ta seda ei tee, siis sekkun," on ta ise öelnud oma live-esinemiste kompositsioonistrateegiate kohta. Tudor oli ka iseresoneeruvate ja müraste süsteemide pooldaja, kasutades sageli sisendita seadmeid ja muutes nende tööpõhimõtteid, lülitades ümber seadmete sisendeid ja väljundeid. Kokkuvõttes - ta samastas end helimaastikuga - mis oli "orgaaniline", arenev ja ootamatu.
Mõned neist põhimõtetest võib leida 'mem' - kontserdiinstallatsioonide sarjas, (vt. ka allpool), kus olen kasutanud sarnaseid orgaanilise materjali organiseerimisprintsiipe, kus teos areneb aja jooksul ja organiseerub sellisel moel justkui iseseisvaks. Heliloomemeetod on siin elektrooniline, generatiivne ja algselt improviseeritud, misjärel esitatakse osi live-salvestistest sünkroniseerimata taasesitusena paraboolsete reflektorite abil. Seega on 'mem' mõnes mõttes helimäluseade, mis peegeldab ümbertöödeldud heli tagasi ruumi.
'mem: interference' on installatsioon, kus kolm suurt heeliumiga täidetud õhupalli on häälestatud oma madalaimale resonantssagedusele, hakates toimima madalsagedusliku võnkesüsteemi ehk kõlarina. Süsteemi täiendavad kolm parabooli, mis mängivad kohapeal moodulsüntesaatoriga genereeritud erineva pikkusega helisalvestisi omavahel sünkroniseerimata lõikudena. Koos loovad õhupallid ja paraboolid helilise interferentsüsteemi, mis suhtleb mõlema ruumiga. Kahe ruumi vahel asuvad kolm moire-mustriga sirmi, mis lisaks peegeldavad ja muudavad nii heli kui ka valgust ruumis.
Dokumentatsioonifotod on teinud Martin Franken, Udo Siegfried ja Roman März.
2022
Elu mullis (koos Hello Upaniga), Haihatus kunstikeskus, Joutsa, Soome
Raul ja Hello osalesid 2013. aastal Helsingis toimunud näitusel Estomania 2, esitades heliperformance'i ja Raul esitas fotoseeria 'Märkmed'. 2022. aastal Haihatuse kunstikeskuse ülkevaatenäitusel 'Estomania III' eksponeeritud installatsioon koosnes kolmest serigraafiatehnikas graafilisest lehest, ning heli abil võnkuma pandud ja heli edastavast heeliumõhupallist, mis üheltpoolt viitab Hello 2008. aastal valminud videole 'Nätaki' ja teisalt liigub edasi mööda Rauli heeliumiga täidetud õhupallide trajektoori. Mõlemate näituste kuraatoriks on Johanna Sipilä.
2020-2021
Ideaalmaaillmad, rändnäitus, Draakoni Galerii, Tallinn
Näituse toimumisaeg oli algselt 2020 a. märtsikuus, kuid koroonaviiruse pandeemia tõttu jäeti selle aasta näituseprogramm ära ja lükati edasi järgnevasse aastasse. Seetõttu otsustasin algset näitusekontseptsiooni laiendada ja valmistasin aasta jooksul ülesvõetud fotodest kolm seeriat-komplekti fotosid magnetalusel, mis olid ettenähtud rändama teatud aja jooksul mööda inimeste kodusid, kes pidid ka omalt poolt seeriatele ühekordsete kaameratega lisa pildistama. Juhtus aga nii, et 2021. aastal kui näitus avati, kehtestati uus laine liikumispiiranguid, mille tõttu näitus oli küll galeriis üleval, aga seda sai vaadata ainult läbi galeriiakna. Järgnev lühike tekst on eksponeeritud näituse saatetekst. Lisaks sisaldasid karbid ka instruktsioone oisalemise kohta.
Näitus on alguse saanud minu huvist väikevormi vastu ning korterinäituse idee laiendamisest rändavaks kööginäituseks. Näituse sisuliseks algimpulsiks oli umbes sajast 20. sajandi algusest pärinevast 9 x 12 cm mustvalgest klaasnegatiivist koosnev komplekt, millest tegin analoogmeetodil kontaktkoopiad. Kõik negatiivid olid pärit ühest allikast ja nendele oli pildistatud kunsti- ja kultuuriajalooraamatuid sellisel kujul, et raamatulehti ja fotosid kinnihoidvad tehnilised vahendid - klambrid, knopkad jms. on kaadris ja annavad aimu fotode autori põhjalikkusest ja hoolest. Kõik fotod kujutavad teatud mõttes utoopiaid ja ajaloolis-esteetilisi ideaale ning on enamjaolt tugeva kompositsioonilise jõuga.
Otsustasin, et astun leidmaterjaliga dialoogi. Nendest nö. ajaloolistest vaadetest ja hoiakutest tõukuvalt ongi pildistatud käesolevad näitusekomplektid. Kokku on kolm komplekti, igaühes 15 fotot, komplektid on sarnaste motiividega. Seeriad on pildistatud keskformaadis (6 x 9 cm) ja laiformaadis (10 x 13 cm) mustvalgele negatiivfilmile, millest on tehtud fotopaberile kontaktkoopiad. Kontaktkoopia sisaldab kogu negatiivis sisalduvat infot üksüheses mõõtkavas. Osa filmi toormaterjalist oli aegunud, üks osa paberist, millele negatiivid on kopeeritud on vähemalt sada aastat vana. Käega katsutav side on olemas, aga seetõttu võib piltidel esineda efekte.
Dokumentatsioon esitab mõningaid näitusevaateid galeriist, millele on lisatud rändnäitusele saadetud karpide sisu ülevaade. Lisatud Martin Buschmanni mustvalged galeriivaated.
2018
Kaduvad signaalid, Vestlused Felix Mooriga | Eesti Ringhäälingumuuseum, Türi
EV100 projekti “Kunstnikud Kogudes” raames toimunud kümne sekkumise ja/või isikunäituse hulgas oli Raul Kelleri meediaarheoloogiline interventsioon Eesti Ringhäälingumuuseumisse, mis jätkas tema 2012. aastal alustatud teost “Protsess”, mis kasutab heli jäädvustamiseks alternatiiv- või ajaloolisi analoogsalvestusvahendeid rõhuasetusega protsessil ja sündmusel. Teatri- ja Muusikamuuseumi poolt Ringhäälingumuuseumisse deponeeritud vinüülplaadilõikaja on ainus Eesti Raadio ennesõjaaegsest perioodist säilinud tehniline seade, mille Raul koos Kalle Tikasega töökorda seadis. Sellel kirjutati 10. augustil avalikul ettekandel radiofoonilise kunsti teos ‘Kaduvad signaalid’, ansamblite Ringhold ja vabaimproduo Post Horn (koos Hello Upaniga) plaadid ning vastavat tegevust korrati 3. novembril 2018, mil ettekandele tuli Ringhäälingumuuseumi tellitud teos “Vestlused Felix Mooriga”. Lisaks salvestati ka Hello Upani vabaimprovisatsioonid viiulil.
2017
ravi / cure | Haapsalu Linnagalerii
Kümme lamamistooli on galeriis asetatud laes asetsevate katuseakendest šahtide alla, millest paistab värvifiltritega siniseks, kollaseks, punaseks ja roheliseks värvitud loomulik valgus. Lamamistoolide peaosale on asetatud froteest käterätik, toolidest väljatõmmatavale lauakesele kaanega allapoole pööratud ulmeraamatud sarjast 'Mirabilia' (kirjastus 'Eesti Raamat'). Igal raamatul asub madaltehnoloogiline päikeseenergial töötav heligeneraator, mis vastavalt valguse intensiivsusele tekitab ruumis erinevaid vaikseid kõrgsageduslikke ning põrisevaid helisid. Kõik generaatorid on erineva häälestusega. Galeriis asuvasse väikesesse blackbox'i on raamatukuhjale (sarjast LR) asetatud väike punase sirmiga laualamp, mis valgustab nn. world radio klassi raadiot, mis on häälestatud ühele kaugele lühilainejaamale. Raadio mängib vaikselt, selle kõrval on puust pruuni nahkpolstriga tool. Külastajaid innustatakse galeriis aega veetma kasutades selleks lamamistoole. Pimendatud ruumis saab istuda toolil ja kuulata raadiot.
2015
Art's Birthday | ERR 1. stuudio, Tallinn
Arts'i sünnipäevaks ehk päevaks, mil tähistatakse kunsti sünnipäeva valmis kvadrofooniline Eesti Raadio esimesele stuudiole pühendatud kontsertinstallatsioon, mis kanti üle Klassikaraadio otse-eetris ning osaliselt ka EBU (European Broadcasting Union) saatevõrkudes üle Euroopa. Saade toimus stereofoonilisena kuid kohapeal oli kuulajatel võimalik seda kogeda mitmekanalises helisüsteemis koos valgusinstallatsiooniga. Lisaks olid kuulajatele ruumis matid, millel lebada. Järelkuulatav: Klassikaraadio
2014
What You Hear Is What You Get (Mostly) | Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)
Isiknäitusel eksponeeriti 6 kohaspetsiifilist heliinstallatsiooni ning ruuminterventsiooni ning pigmenttrükis fotoseeriat. Erinevad teosed sidusid omavahelises interaktsioonis EKKMi maja ca 450 m2 hõlmavaks installatiivseks helikeskkonnaks. Trivia: Isiknäitus innustas tundmatut interventsionisti tooma ühte installatsiooniruumi kotitäit saepuru ning asetama seda korralikult ca 8 cm kihina vastavalt teose proportsioonidele põrandale.
moondur / shifter | Meinblau Projektraum, Berliin
Eksponeeritud heliinstallatsioon valmis residentuuri käigus Berliini helikunstigalerii Singuhr-projekte raames (kuraator Carsten Seiffarth). See koosnes galerii katuseakna suurusest ja seda osaliselt katvast krunditud ristkülikujulisest membraanobjektist, mis moodustas koos selle taha asetatud kõlariga madalsagedusliku akustilise võimendi. Ülemise objekti külge oli kapronköitega kinnitatud rippuv ümmargune batuuti meenutav membraan, koos selle all asetseva kõlariga, mis moodustas kesksagedusliku akustilise võimendi. Lisaks oli ca 6m kõrgusele skulpturaalsele objektile suunatud mikrofon nn. tagasisidestussüsteemis, mis tekitas erinevates ruumipunktides seistes tagasidestusefekti. Galerii ülemisel korrusel olid eksponeeritud erinevad etapid residentuuri ajal valmistatud objektide tööprotsessist. Objektidest tulev heli oli häälestatud vastavalt nende resonantssagedusele. Lisaks kasutati 4 väiksemat lisakõlarit, et lisada helile tekstuurset-ruumilist galeriiruumi võlvidelt peegelduvat lisakõla. Näitusekataloog-poster koos 7" ühepoolse vinüülplaadiga.
// tööprotsess galeriis
attahk / motattahk | Hobusepea Galerii, Tallinn
Näitus koosnes kahest mõttelisest omavahel seotud osast. Galerii ülemisel tasandil ekponeeriti anaglüüfilisi pigmenttrükis fotosid akrüülil nö. sissevaatega galeriiruumi seinte taha jäävatesse ruumidesse, mille vaatlemiseks tuli kasutada 3-d prille. Allkorrusel olid eksponeeritud kaks fotoseeriat ning 16mm digitaliseeritud filmilõik väljavaatega aknast ühele korduvale motiivile. Üks fotoseeria koosnes pigmenttrükis slaididest alumiiniumil ning teine hõbeželatiinkolloidist sügavtrükipaberil. 16mm filmi eksponeeriti videoprojektsioonis. Alumisele korrusele oli lisaks komponeeritud näitust saatev helilõik. (Avaldatud kataloogi 'Uus materjal' saatval CD plaadil).
2013
notes, scribblings | Malonioji 6, Vilnius, Leedu
Galeriis eksponeeriti väljavõtet aastatel 2006-2013 tehtud märkmikujoonistustest ning tehnilistest joonistest analoogtehnikas teostatud mustvalgete fotodena. Ühele seintest oli nn. supergraafikana suurendatud joonistus ning lisatud tekst. Näituseruumis töötas kvadrofooniline, sünkroniseerimata kanalitega helitaust.
2012
symbolistica | Weltecho Gallery, Chemnitz, Saksamaa
2012. aastal tellis elektroonilise muusika ja eksperimentaalse kunsti festival 'Sound Exchange' Raulilt performatiivse heliteose, mille teostamiseks komponeeriti osaliselt lindistatud, osaliselt improvisatsiooniline kontsertinstallatsioon 'Symbolistica'. Kvadrofooniline raadiokuuldemängu formaadis heliteos kasutas madaltehnoloogilisi, meediaarheoloogiast tuttavaid tehnilisi vahendeid - lihtsad mikserpuldid, 8-realine lintmakk, lamplindikaja jms. ning edastas seda programmina kohalikul FM sagedusel. Heli suunamiseks ruumis kasutati 4 paraboolreflektorit. Teose lähtekohaks sai erinevate kultuuriliste sümbolite spektraalanalüüsist tekkiv heli ning sellega seostuv tekst. Teose esitajateks ning kaasautoriteks olid Raul ja Hello Upan rühmituse LokaaRaadio nime all. Galeriis toimunud kontserdist jäi galeriisse iseseisva teosena loopiv raadioinstallatsioon. Sama installatsioonikonseptsiooni ning kontserdi jäädvustusvormi kasutas Raul ka 2013. a. KUMU näitusel 'Sünkroonist Väljas' nime all 'Reflektor 2' ning 2015. a. toimunud festivalil 'Sequences VII' Reykjavikis, Islandil, nimetusega 'mem'.
// 'reflektor 2', 'Sünkroonist Väljas: helikunstist vaatega minevikku', KUMU, 2013
KLANG! | Eesti Meremuuseumi Püssirohukelder, Tallinn
Näitus kujutas endast nn. totaalset keskkonda, milles erinevad teosed olid heliliselt, ruumiliselt ja visuaalselt omavahelisse seosesse viidud ning moodustasid terviku. Näitusel eksponeeritud teosteks olid: 'ACTA I', ruumiinstallatsioon 'Goodman's' kõlari pakkekastiga ning eksponeeritud tööprotsessiga selle imiteerimiseks siiditrükitehnikas. 'Tume Disco', kvadrofooniline loopiv heliinstallatsioon, paraboolreflektorite ning nn. batuutkõlaritega. 'Protsess', modifitseeritud vinüülplaadimängija, mille abil olid valmistatud tehnoloogilises kuivnõelatehnikas graafilised lehed, mida oli võimalik kohapeal vaadata. (Teost eksponeeriti 2013.a. näitusel 'Sünkroonist Väljas: Helikunstist vaatega minevikku', objekti ja raamitud graafiliste lehtede sarjana. Black Music Box (vt. 2010,), Torpeedod sees (vt. 2011).
// 'Protsess' eksponeerituna näitusel 'Sünkroonist Väljas', KUMU, 2013
2011
torpeedod väljas | linnahelifestival 'Tuned City Tallinn', kalarand
Patarei vangla kõrval asunud aia betoonpostide külge kinnitati 5 skulpturaalset heliobjekti, mis meenutasid ruuporiga varustatud torpeedosid. Objektid muutsid tuulega oma pöörlemissuunda ning nende sabasse oli kinnitatud lihtne heligeneraator, mis tekitas elektroonilist impulssheli. Heli valjus ja kõrgus sõltus otseselt tuule tugevusest ning seda võimendas objekti esiosas asuv ruupor. 5 objekti koosmõjul tekkis Patarei vangla kõrvale umbes 30 meetri laiune helitsoon, mille iseloom ja helitugevus sõltus otseselt tuule tugevusest. Objektid töötasid iseseisval akutoitel. Sama installatsiooni eksponeeris Raul oma isiknäitusel 'KLANG!' ehitades siseruumide tarbeks objektidele iseseisva suruõhusüsteemi, mida oli võimalik mehhaanilise klapiga reguleerida. Objektid monteeriti mikrofonistatiividele ning võimendite toide kohandati pidevaks töötamiseks. Heliobjekte eksponeeriti ka näitusel 'Sünkroonist Väljas: Helikunstist vaatega minevikku'.
// 'torpeedod sees', 'Sünkroonist Väljas', KUMU, 2013
tütarlaps kloaagis | linnakunstifestival LIFT11, Harju ja Väike-Karja tänava nurk
Installatiivne interventsioon laenab oma nime Juhan Viidingu samanimeliselt poeemilt ning on asetatud kanalisatsiooniluuki endise Kirjanike Maja kohviku 'Pegasus' ette. Kanalisatsiooniluuki on installeeritud lateksist naisekäed, mille sõrmed luugiribide vahelt läbi ulatuvad. Lisaks asub kaevu põhjas iseseisvalt töötav helisüsteem, mis teatud aja tagant nuuksatusi ja appikarjeid esitab. Installatsioon eemaldati esimesel lahtioleku päeval kuid televisioonis pälvinud tähelepanu tõttu toodi see järgmisel päeval tagasi. Nädala aja jooksul eemaldatakse kätelt korduvalt sõrmeküüned ning keegi lõikab lõpuks ära ühe käe sõrmed.
lift11_tytarlaps_kloaagis
2010
black music box | 'The Way', kim? projekt, Riia Lennujaam
Näitusele valmistatud objekt on mehhaaniline pabeririba abil lihtsat partituuri esitav mängutoosi printsiibil nn. must kast. Mustaks kastiks kutsutakse ühelt poolt aparaati, mille toimimismehhanism on tundmatu, kuid mis iseseisvalt või operaatori abil teostab mingit protsessi. Teiseks levinud musta kasti definitsiooniks on lennukitel leiduv lennuparameetreid ja heli fikseeriv automaatne ja purunemiskindel salvestusseade. 'Black Music Box' kasutas partituurina tumedat pabeririba, millele olid mulgustatud erinevad lennusihtkohad. Berliin, London, Tallinn, Delhi, Riia. Mehhaanilise vändaga võis vaataja pabeririba masinast läbi vändata, mille peale kostus masinast heli. Teost eksponeeriti lisaks 2012. aastal Tallinna Kunstihoones näitusel 'Eksootika' ning Rauli isikunäitusel 'KLANG!' Meremuuseumi Püssirohukeldris. Dokumentatsioon on näituselt 'KLANG!'.
2009
atraktsioon I, II | 'TDK', EKKM, Tallinn
EKKMis eksponeeritud ruumiinstallatsioon kasutas muuseumi ümbrusest leitud lavadekoratsioone ning puitmaterjali, mille Raul töötles ümber paviljonilaadseks arhitektooniks. Paviljoni sissekäigu tiibades asusid ruuporkõlarid, millest kostus kohapeal genereeritud süntesaatoridrone, selle taga asus värvilise riidega kaetud puitkonstruktsioon, mille keskele olid vastastikku riputatud kaks membraanheliobjekti (vt. 'Brewing'). Kahest kõlarist moodustus vertikaalne, teineteist vastastikku mõjutav helisammas, mis tekkis membraanide häälestamisest madalsagedusele. 'Atraktsioon II' oli 16mm filmile jäädvustatud detail karusellist Goas, Indias, mis kujutas indiapärast Miki-Hiirt keerlemas ümber oma telje. Filmiloopi esitati videoprojektsioonina.
// 'atraktsioon 1', tööprotsess, ekkm, 2009
brewing | Cesis Art Festival, 'Hero Of Our Time', Läti
Kohaspetsiifiline heliinstallatsioon 'Brewing' kasutas Cesises asuva vana pruulikoja kääritusruumi kahte korrust, milles olid asunud, kuid sealt juba eemaldatud, käärimistsisternid, Eemaldatud tsisternidest jäi korruste vahele kaks ümmargust ca 3m läbimõõduga ava. Mõlemasse avausse installeeriti ümmargune batuuti tööprintsiibina kasutav, resoneeriva membraaniga heliobjekt, mis matkis nn. avatud kastiga kõlarit (open baffle speaker). Seda tüüpi kõlari puhul muutub kõlarielemendi taga olev ruum madalaid sagedusi võimendavaks süsteemiks. Lisaks heliobjektidele aktiviseerus hämaras ruumis liikumisanduriga välklamp.
'L'Art en Europe', Pommery, Reims, Prantsusmaa
Pommery veinimõisas toimuvale Euroopa noore kaasagse kunsti näitusele valisid kunstiajakirjade esindajad igast riigist kaks kunstnikku. Eestit esindasid ajakirja kunst.ee valikul Kristina Norman videoga 'Field Of Genius (koostöös Paul Rodgers, R.K) ning Raul Keller kahe kohaspetsiifilise heliteosega 'Ping' ja 'Welcome'. Pommery veinimõisa all asuvad vanarooma aegsed kriidikaevandused, mis moodustavad mitmesaja kilomeetri pikkuse tunnelitevõrgustiku, kus valmib Pommery šampus. Sellest umbes kilomeeter on avatud külastajatele, milles korraldatakse kaasagse kunsti ülevaatenäitusi paraaleelselt tooteesitlustega.
ping
Kasutades ultrahelikõlareid, mis erinevalt harilikest kõlarielementidest annavad ühtlase koherentse suunatava helivoo (nn. heliprojektoriefekt) peegeldati helivoog traditsiooniliselt riitalaotud šampusepudelitele, mis selle ruumis laiali jagasid. Helina kasutati lindistust sonarist, mis on kasutusel veealuste objektide, sageli allveelaevade, leidmiseks. Kohaliku legendi järgi leiti Esimeses Maailmasõjas allveelaeva poolt uputatud Tsaari-Vene sõjalaev, mis sisaldas muuhulgas lasti tsaariohvitseride šampusega Pommery veinimõisast. Last müüdi hiljem Christies'i oksjonil.
welcome
'Welcome' installeeriti kasutades eelpoolnimetatud ultrahelikõlareid šampusemõisa alla katakombidesse laskuvale trepile. Helisalvestusel oli šampuse lahtikorkimisheli segatud esimese kahe taktiga Serge Gainsborough'i klassikalisest popikaanonist 'Je' taime.. moi non plus'. Heli lõi mööda treppi laskuvatele külalistele sensuaalse ning samas karastava vastuvõtu.
2007
margate beach | Margate, UK
Osana Modern Art Oxfordi ja Turner Contemporary projektist 'Arrivals' esitleti 2007. aastal kahte kunstnikku uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest. Eesti esindajatesks olid Kristina Norman filmiga 'Pribaldid' (kaamera Kristina Norman, koostöös R.K.) ning Raul Keller kohaspetsiifilise heliinstallatsiooniga Margate Beach'il. Margate on näide tüüpilisest inglise rannikualade kuurortlinnast, mille hiilgeaeg jäi 19. sajandi teise poolde ning, mis alates 1960.-ndatest aastatest on järjest oma tähtsust puhkekohana kaotanud ning ääremaastunud (vt. ka Ramsgate, Whitstable Bay, Folkestone jpt.). Margate City Beach on linnas asuv kivimüüriga ääristatud ca 1 km. pikkune liivarand, mille kõrval asub ruuporitega helivõimendus-translatsioonisüsteem.
Installatsioon Margate Beachil koosnes 24- tunni pikkusest heliribast, mis sisaldas rannal ning umbes 500m raadiuses rannapromenaadist salvestatud helidest. Lisaks olid kasutuses lähedalasuvast taaskasutuskeskusest leitud kassetid, mille mahamängimiseks kasutati sealtsamast ostetud kaasaskantavat kassetimängijat (Walkman). Teose ülesehitusprintsiip järgis koha loomulikku heliintensiivsust ning täiendas seda omapoolsete lisandustega. Kuna ruuporsüsteem asus ca 400-500 meetrisel promenaadil suunaga mere poole, siis oli salvestatud heli parimaks kuulmiseks vaja viibida liivasel rannaalal. Heli moduleerus õhumasside liikumisega, moodustades ruumilise, liikuva helivälja.
// Residentuuri videopäevik, omamoodi formaat:
reflektor | 'Uus Laine', Tallinna Kunstihoone
'Reflektor' koosneb kolmest ruuporist, mis helivõimendussüsteemi abil taasesitab 24- tunnist heliprogrammi, mis on salvestatud 3 nädala jooksul posti vahetus ümbruses, nii et heli intensiivsus ja programmi tihedus vastavad ümbruskonna loomulikule helifoonile. Kõik salvestised asetuvad mahamängimisel samale ajavahemikule, mil need salvestati. Kõige rohkem heli on installatsioonist kuulda keskpäeval ja kõige vaiksem on installatsioon ajavahemikul umbes kell 4-6 hommikul. Installatsiooni salvestusajale jäid muuhulgas nn. pronksiöö sündmused. Sama installatsioon rekonstrueeriti EKKMis toimunud muusumikogu näitusele 'Muuseumi Failid', 2012. a.
2004
pidu katku ajal | Kultuuritehas 'Polymer'
Ruumiinstallatsioon oli koostatud hoovist leitud puitmateralist ja kasutatud aknaraamidest, mis moodustasid suure jämedakoeliselt kujutatud hobusepea. 4,5 meetri kõrgune installatsioon oli kaetud naturaalse töötlemata linase kangaga ja värvitud looduslike pigmentide ning kondiliimiga. Objekti ümber umbes 1,2 meetri kõrgusel maapinnast liikus rullikutel magnetofonilint, mida käitas lintmagnetofon. Makilt tulev heli mängiti maha objekti külgedele asetatud kinokõlaritest. Lindi pikkus (loop ca 8m) põhjustas selle venimise, lisaks moduleeris lindilt kostvat monotoonset harmooniumisalvestust rullikute hõõrdetakistus, mis objekti vibreerima pani. Installatsiooni-hobusesse oli võimalik siseneda lindi alt läbi kummardudes. Seal leidus väikese trepiga, musta sametisse kätketud platvorm, mida mööda ronides ulatus külastaja ruuporini, mis moodustas 'hobuse' suukoopa. Külastaja sai seega läbi hobuse suu rääkida.